esmaspäev, jaanuar 14, 2008

Admiral (prlg)

Admiral.
Olete end kunagi vaadanud? Ei, ma mõtlen - vaadanud tõsiselt? Pilku pööramata, otse silmadesse. Vaadanud peeglilt või aknaklaasilt või jõevee virvenduselt vastu vahtivat pilti? See on hirmutav. See on kohutav. See hirmutab.
Sekundi murdosa möödudes tunnete külmavärinaid. Mööda selgroogu ja jalaluid jõuavad need vasaku suure varbani, mis hakkab erutusest võbelema. See ei ole hea, see ei ole halb.
Tunnete kananahka käsivartel, ihukarvade aeglast tõusu, pööritamist sisemuses. Tahate oksendada. Kõhus keerab ja mõtlete - jah, tõepoolest näib esimene alkoholiga vürtsitatud klassiõhtu järgne hommik selle kõrval kui vanaema-vanaisa seltsis veedetud sünnipäevapidu.
Mäletate? Saite siis viieaastaseks.
Täielik ja absoluutne tühjus, jäljetu kadumine maailmast, maa alla vajumine, astumine tuumale, mis põletab. Pime midagi. Vana ja viltunud kest.
Labaseim tühjus.
Just nii juhtus minuga rongis Eikuhugi, kui märkasin neid puhtaks voolanud silmi vaguni aknaklaasil. Silmi, mis ütlesid, et kõik on juba kadunud. Ja ometi ütlevad inimesed, et lootus on viimane, mis kaob.
See on kõige suurem vale.

pühapäev, jaanuar 13, 2008

There will be blood


Are you an angry man?
Are you envious?
Do you get envious?
I have a competition in me. I want no one else to succeed. I hate most people. there are times, when I look at people and see nothing worth liking. Built up my hatreds over the years, little by little and...I see the worst in people. I don`t need to look past seeing them to get all I need. I wanna earn enough money to get away from everyone.
I can`t keep doing this on my own. With these...people.

Daniel Plainview

reede, jaanuar 04, 2008

Mõrvad meie igapäevaelus


Hirmad asjad juhtuvad meie tänaval jaanuari hommikul.
Valvejoodikust tädi vahib vesisel pilgul välja Jahu 4 kolletunud puumaja esimese korruse nurgatoa aknast ja möirgab jämeda häälega "Andres! Andres!", aga Andrest polnud kuskil.
Andrest pole kunagi, kui teda vaja on.
Venelanna jalutab väljas koeraga, kel silmad nagu Marty Feldmanil. Koeraga, kellele ta on meisterdanud tumelilla kombinesooni, sest too on lühikarvaline ja ilma selleta hakkab külm, aga mis muudab ta liiga kitsasse kilesse surutud sardelliks. Koera pilk on kostüümiga otseses seoses.
Koer tahab sittuda meie maja ette, aga tädi ei luba. Koer teeb ikka seda, mida tädi ei luba. Sest naine ei mõista, et liiga kitsas kile ei hoia kinni midagi.
Jahu 6 vabrikus räägib magusatehase kondiiter telefoniga. Räägib aeglaselt, aeg-ajalt pead ühelt õlalt teisele kaarutades. Tal ei ole kiire, kuigi kuhjunud marmelaad konveieri otsas kipub lindilt maha kukkuma. Ülemused ei näe, ostjad ei hooli. Tema tahab õnnelik olla. Telefoniga rääkimine on vahend, kuidas täna hommikul õnneni jõuda, sest õnn on seal - magusavabriku roheliste väravatest taga. Vajalik inimene on väravate taga.
Aga tema hääl on siin sees.

Ja nii igal hommikul.