Admiral (prlg)

Admiral.
Olete end kunagi vaadanud? Ei, ma mõtlen - vaadanud tõsiselt? Pilku pööramata, otse silmadesse. Vaadanud peeglilt või aknaklaasilt või jõevee virvenduselt vastu vahtivat pilti? See on hirmutav. See on kohutav. See hirmutab.
Sekundi murdosa möödudes tunnete külmavärinaid. Mööda selgroogu ja jalaluid jõuavad need vasaku suure varbani, mis hakkab erutusest võbelema. See ei ole hea, see ei ole halb.
Tunnete kananahka käsivartel, ihukarvade aeglast tõusu, pööritamist sisemuses. Tahate oksendada. Kõhus keerab ja mõtlete - jah, tõepoolest näib esimene alkoholiga vürtsitatud klassiõhtu järgne hommik selle kõrval kui vanaema-vanaisa seltsis veedetud sünnipäevapidu.
Mäletate? Saite siis viieaastaseks.
Täielik ja absoluutne tühjus, jäljetu kadumine maailmast, maa alla vajumine, astumine tuumale, mis põletab. Pime midagi. Vana ja viltunud kest.
Labaseim tühjus.
Just nii juhtus minuga rongis Eikuhugi, kui märkasin neid puhtaks voolanud silmi vaguni aknaklaasil. Silmi, mis ütlesid, et kõik on juba kadunud. Ja ometi ütlevad inimesed, et lootus on viimane, mis kaob.
See on kõige suurem vale.