Mihkel Mutt-mutiste,
Kordas vanamutike bussis.
Mihkel, mutt, mutiste.
Ja peale seda rääkis ta saiast.
"Mina enam saia ei söö.
Ning üldse on elu hulluks läinud
Noored on ülbed.
Ja bussijuhid kihutavad ja on ülbed.
Ning inimesed on hullumeelsed,
Olin minagi."
Nii rääkis vanamutike bussis.
Ja pärast veel kartis,
et sai teeb ta paksuks.
"Oo Mihkel Mutt, mutiste."
Vankumatul pedagoogi toonil.
esmaspäev, juuli 30, 2007
kolmapäev, juuli 11, 2007
Aja lahkumine
Ma ei oska, kui sa ei tule mu kõrvale
Kitarri viimane keel on E
See mängib juba mitut aega
Sa ei ütle head aega.
Astud vaid laevale ja sõidad
Eemale. Minust.
Mõistad?
Nii kujutan sind ette
juba aasta, kaks, kolm
See on nagu sete
rohtja mere põhjas.
Surnud vanaisa kirstu
kattev tolm.
Hallid sätitud juuksed
mängimas tuule käes.
Ei kostu ahastused, nuuksed
Sus jõud on suurem
kui keisri väes.
Mina jään siia
kaldale. Madalale maale. Alale
Ei lehvita. Ei näita ega kogele.
Kitarri viimane keel on E
See mängib juba mitut aega
Sa ei ütle head aega.
Astud vaid laevale ja sõidad
Eemale. Minust.
Mõistad?
Nii kujutan sind ette
juba aasta, kaks, kolm
See on nagu sete
rohtja mere põhjas.
Surnud vanaisa kirstu
kattev tolm.
Hallid sätitud juuksed
mängimas tuule käes.
Ei kostu ahastused, nuuksed
Sus jõud on suurem
kui keisri väes.
Mina jään siia
kaldale. Madalale maale. Alale
Ei lehvita. Ei näita ega kogele.
Otsimas õnnelikke asju
Müller imes filtrini tõmmatud sigaretist viimase mahvi ja viskas siis koni hooletult sopaloiku oma peegelpildi sisse, nii et tema suured plastikraamid musta vee peal võbelema hakkasid.
Kell näitas südaööd.
Muidugi oli ta võtnud ja mõne arvates ehk liigagi palju. Aga kindlasti mitte nii palju kui Varblane tema kõrval, kes oli end hullust tundest tingituna trepinurka kägarasse tõmmanud, ise ühtaegu värisedes ning pomisedes midagi oma tuustisesse habemesse.
Varblasel oli kuradima külm, pöidlapaksused prilliklaasid kippusid uduseks . Ta ei olnud maailma kõige meeldivam inimene. Kaine peaga Varblane arvanuks mõistagi teisiti.
Kõik oli olnud ju hästi. Või noh, vähemalt asjaolusid arvestades. Tema polnud siia üldse tulla tahtnud. Tema oleks parema meelega Mülleri ahjuküttega kodus soojal diivanil edasi lesinud , pudelist viina joonud ja rääkinud lugusid Bob Dylanist ning sellest, kuidas ta üheksakümnendate keskel räuskamise pärast Tartu Kirjanike Majast välja visati.
”Got nothing for you, I had nothing before. Don't even have anything for myself anymore.”
Oeh. Bobist oleks võinud lugusid rääkida igavese pimeduse saabumiseni.
Aga Mülleril ei olnud jutukuulamise tuju. Möödunud tundidel mängis Müller toanurgas kuivetuval vanal klaveril melanhoolseid viisijupikesi ja mõtles isale. Mida tühjemaks läksid nurgatagusest ostetud pudelid, seda kurvemaks muutusid lood. Ja nagu ikka elus, ei jäänud Mülleri kurb mõte üksi, vaid sellele kogunes tema vanas kiilakas peanupus veel teisigi.
Isa surm.
Suugi lõpp.
Raha puudus ja hullumaja.
Kogu see joomise, segase klaverimängu ja kurbade mõtete kompott käivitas Mülleri peas ühe isemoodi ahelreaktsiooni, mis tegi elule viis ringi peale ja sundis teda pärast üüratult pikka kandvat pausi toolilt püsti tõusma.
See tähendab, et me läheme nüüd kaardimoori juurde.
Täpselt nii kuulis Varblane Müllerit ütlevat. Ja kuigi tema, lihtne Varblane ei väljendanud oma entusiasmi just üle ääre voolavate emotsioonidega, sai ta sõbra murest aru. Miks just kaardimoori juurde, see Varblast ei huvitanud. Kui on vaja minna, siis on vaja minna. Mõistagi.
Ei saa öelda, et Varblane poleks tund aega hiljem oma otsust kahetsenud. Õues sajas ning jokkis peaga kõndimine Miili Elga juurde Kullerkupu tänavale polnud mingi niisama tilulilu jalutuskäik, vaid märg topelttrajektooriga ettevõtmine.
Müller lõpetas sigareti, togis pahura Varblase jalaga nurgast püsti, sihtis seejärel hoolikalt uksekella nuppu ning vajutas sellele lõpuks kogu oma ürgmeheliku jõu riismetega.
Elga kuulis juba mõnda aega läbi une, et ukse taga käib jõuetu krabistamine, kuid ärevalt pinisev uksekell ehmatas teda siiski. Seevastu karuselt norskav Johannes tema kõrval ei keeranud isegi teist külge.
Elga ajas kirju öösärgi peale selga oma takuse hommikumantli, haaras nurgast ahjuroobi ning tatsus tumepunaste susside välkudes ukse juurde. Ukseaknast vaatas vastu kurbade siniste silmadega mees, kelle niiske kiilakas pea läikis valguse käes nagu melon. Ja siis oli seal veel teine, selline lühike lohaka habemega mees, tema silmad paistsid läbi paksude prilliklaaside olevat lausa tragikoomilises proportsioonis ülejäänud kehasuurusega.
Selliste silmadega mehed on ohuta, mõtles Elga endamisi. Ja tegi ukse lahti.
Ma olen peaaegu võõras. Palun ennusta mulle. Meile kõigile on antud see, mis meile on antud. Aga ma ei ole rahul, ma olen mahajäetud. Ma ei leia oma hinge üles, ta nutab ja see on kohutav traagika. Tahaksin teada, kust ma peaksin otsima õnne. Kuulsin, et sa ennustad ainult õnnelike asju.
Elga vaatas kõigepealt Johannese äratallutud roose aias ning süüvis siis sügavale Mülleri silmadesse, mis kõikusid nutu ja viha piiril justkui äraaetud koeral.
Ta võttis endast peajagu pikema Mülleri käe kõrvale ja tõi majja. Varblane, kellel tikkusid silmad vägisi kinni , komberdas automaatrežiimis nende järel. Elga juhatas Mülleri oma ennustamise tuppa, pani Varblase Johannesse kabinetti pingile istuma ja läks ise tagasi Mülleri juurde, sulgedes tasaselt ukse enda järel .
Varblane, kelle süvenev tüdimus ja ajukäärude vahel tasaselt kumav pohmell hakkasid temas süvendama pohhuistlikku mentaliteeti kõige ümbritseva vastu, heitis ruudulise mantli seljast ja pani kabinetis väriseva käega põlema oma eelviimase sigareti. Seejärel köitis tema pilku Johannese raamaturiiul, seal laiuv kirjandus sisaldas jutte vist küll kõikidest maailma roosidest ja mesilastest.
Nii ootas Varblane tunni, kaks ja kolmanda sinna otsa. Luges alguses mesilastest, siis roosidest. Ja pärast seda jälle mesilastest. Kui ära väsis, süütas kaminas lõkke, lisas puid ja vaatas, kas Müller juba tuleb.
Kui suur seinakell lõi öö kolmandat tundi, avanes kabineti uks ja sisse astus Müller. Nii kainet Müllerit polnud Varblane oma elus veel näinud. Istus pingile Varblase kõrvale ja vaatas sügavalt leekidesse.
Müller, kus sa nii pikalt olid. Ma olen sind mitu tundi oodanud.
Vaikus.
Mis sa teada said?
Kas oled nüüd õnnelikum?
Kuid peale vanainimese rahulike sisse-välja ohkamise oli Müller jäägitult tasa ning jälgis rahulikul pilgul kaminas mänglevat lõket. Lõpuks jäi Varblanegi vaikseks, viskas paar halgu tulle juurde ja asus siis usinalt nina nokkima.
Kell näitas südaööd.
Muidugi oli ta võtnud ja mõne arvates ehk liigagi palju. Aga kindlasti mitte nii palju kui Varblane tema kõrval, kes oli end hullust tundest tingituna trepinurka kägarasse tõmmanud, ise ühtaegu värisedes ning pomisedes midagi oma tuustisesse habemesse.
Varblasel oli kuradima külm, pöidlapaksused prilliklaasid kippusid uduseks . Ta ei olnud maailma kõige meeldivam inimene. Kaine peaga Varblane arvanuks mõistagi teisiti.
Kõik oli olnud ju hästi. Või noh, vähemalt asjaolusid arvestades. Tema polnud siia üldse tulla tahtnud. Tema oleks parema meelega Mülleri ahjuküttega kodus soojal diivanil edasi lesinud , pudelist viina joonud ja rääkinud lugusid Bob Dylanist ning sellest, kuidas ta üheksakümnendate keskel räuskamise pärast Tartu Kirjanike Majast välja visati.
”Got nothing for you, I had nothing before. Don't even have anything for myself anymore.”
Oeh. Bobist oleks võinud lugusid rääkida igavese pimeduse saabumiseni.
Aga Mülleril ei olnud jutukuulamise tuju. Möödunud tundidel mängis Müller toanurgas kuivetuval vanal klaveril melanhoolseid viisijupikesi ja mõtles isale. Mida tühjemaks läksid nurgatagusest ostetud pudelid, seda kurvemaks muutusid lood. Ja nagu ikka elus, ei jäänud Mülleri kurb mõte üksi, vaid sellele kogunes tema vanas kiilakas peanupus veel teisigi.
Isa surm.
Suugi lõpp.
Raha puudus ja hullumaja.
Kogu see joomise, segase klaverimängu ja kurbade mõtete kompott käivitas Mülleri peas ühe isemoodi ahelreaktsiooni, mis tegi elule viis ringi peale ja sundis teda pärast üüratult pikka kandvat pausi toolilt püsti tõusma.
See tähendab, et me läheme nüüd kaardimoori juurde.
Täpselt nii kuulis Varblane Müllerit ütlevat. Ja kuigi tema, lihtne Varblane ei väljendanud oma entusiasmi just üle ääre voolavate emotsioonidega, sai ta sõbra murest aru. Miks just kaardimoori juurde, see Varblast ei huvitanud. Kui on vaja minna, siis on vaja minna. Mõistagi.
Ei saa öelda, et Varblane poleks tund aega hiljem oma otsust kahetsenud. Õues sajas ning jokkis peaga kõndimine Miili Elga juurde Kullerkupu tänavale polnud mingi niisama tilulilu jalutuskäik, vaid märg topelttrajektooriga ettevõtmine.
Müller lõpetas sigareti, togis pahura Varblase jalaga nurgast püsti, sihtis seejärel hoolikalt uksekella nuppu ning vajutas sellele lõpuks kogu oma ürgmeheliku jõu riismetega.
Elga kuulis juba mõnda aega läbi une, et ukse taga käib jõuetu krabistamine, kuid ärevalt pinisev uksekell ehmatas teda siiski. Seevastu karuselt norskav Johannes tema kõrval ei keeranud isegi teist külge.
Elga ajas kirju öösärgi peale selga oma takuse hommikumantli, haaras nurgast ahjuroobi ning tatsus tumepunaste susside välkudes ukse juurde. Ukseaknast vaatas vastu kurbade siniste silmadega mees, kelle niiske kiilakas pea läikis valguse käes nagu melon. Ja siis oli seal veel teine, selline lühike lohaka habemega mees, tema silmad paistsid läbi paksude prilliklaaside olevat lausa tragikoomilises proportsioonis ülejäänud kehasuurusega.
Selliste silmadega mehed on ohuta, mõtles Elga endamisi. Ja tegi ukse lahti.
Ma olen peaaegu võõras. Palun ennusta mulle. Meile kõigile on antud see, mis meile on antud. Aga ma ei ole rahul, ma olen mahajäetud. Ma ei leia oma hinge üles, ta nutab ja see on kohutav traagika. Tahaksin teada, kust ma peaksin otsima õnne. Kuulsin, et sa ennustad ainult õnnelike asju.
Elga vaatas kõigepealt Johannese äratallutud roose aias ning süüvis siis sügavale Mülleri silmadesse, mis kõikusid nutu ja viha piiril justkui äraaetud koeral.
Ta võttis endast peajagu pikema Mülleri käe kõrvale ja tõi majja. Varblane, kellel tikkusid silmad vägisi kinni , komberdas automaatrežiimis nende järel. Elga juhatas Mülleri oma ennustamise tuppa, pani Varblase Johannesse kabinetti pingile istuma ja läks ise tagasi Mülleri juurde, sulgedes tasaselt ukse enda järel .
Varblane, kelle süvenev tüdimus ja ajukäärude vahel tasaselt kumav pohmell hakkasid temas süvendama pohhuistlikku mentaliteeti kõige ümbritseva vastu, heitis ruudulise mantli seljast ja pani kabinetis väriseva käega põlema oma eelviimase sigareti. Seejärel köitis tema pilku Johannese raamaturiiul, seal laiuv kirjandus sisaldas jutte vist küll kõikidest maailma roosidest ja mesilastest.
Nii ootas Varblane tunni, kaks ja kolmanda sinna otsa. Luges alguses mesilastest, siis roosidest. Ja pärast seda jälle mesilastest. Kui ära väsis, süütas kaminas lõkke, lisas puid ja vaatas, kas Müller juba tuleb.
Kui suur seinakell lõi öö kolmandat tundi, avanes kabineti uks ja sisse astus Müller. Nii kainet Müllerit polnud Varblane oma elus veel näinud. Istus pingile Varblase kõrvale ja vaatas sügavalt leekidesse.
Müller, kus sa nii pikalt olid. Ma olen sind mitu tundi oodanud.
Vaikus.
Mis sa teada said?
Kas oled nüüd õnnelikum?
Kuid peale vanainimese rahulike sisse-välja ohkamise oli Müller jäägitult tasa ning jälgis rahulikul pilgul kaminas mänglevat lõket. Lõpuks jäi Varblanegi vaikseks, viskas paar halgu tulle juurde ja asus siis usinalt nina nokkima.
Valgustatud purgis
Kui jumal lõi taeva ja maa, siis oli maa tühi ja paljas. Siis lõi jumal valguse ja nägi, et valgus on hea.
Siis lõi inimene valguse uuesti.
Nüüd on terve tuba valgust täis, nagu ka elutuba ja selle kõrval asuv magamistuba, isegi köök.
Rohkem tube pole.
Aga selle-eest on veel kempsu lae all pirn. Ning vannitoas põleb koguni kaks - üks kiirgab valgust suure peegli juures. Teine helendab seal nurgas, kus häda aetakse. Teate küll. See on igalpool nii.
Ahjaa, laualamp on. Sinna sisse keerasin ka pirni. Ja mõne seina peal on veel eraldi lamp, lugemise jaoks. Telekas elutoas helendab ise nii heledalt, et see oleks justkui hoopis üks isemoodi suur valguseallikas. Mõnikord on tuba pime, siis mängib teler nii nagu oleks tunneli lõpus valgus.
Kui varahommikul korteriuksest välja astun, hakkab koridoris silmapilkselt tuli särama ja nii kõigil kolmel korrusel. Nagu oleks mind, kurivaim, öö läbi oodanud. Vahel viskan veel omaette vimkat, et valgus saagu ja...Noh, edasi taipate juba ise. Aga igatahes, kui ma majauksest välja saan, istun autosse, panen tuled põlema ning sõidan ühest pimedast linnaotsast teise. Tööle. Maa on päris pikk, aga mul ei hakka igav. Armatuurlaud helendab nii ilusasti ja raadio on mulle seltsiks.
Poole tunniga jõuan kõrge ehitiseni, see särab nagu jõulukuusk ja ma olen alati mõelnud, et kui keegi seda kõike kosmosest vaataks, siis see paistaks küll vist ühe väikese tähekesena keset pilkast vastikut pimedust. Liftiga maa-alusest parklast üles sõites näen läbi klaaspaneeli, et väljas on ikka veel pime.
Küll on ikka paganama hea, et mina olen siin, valges.
Arvuti valgustab mu päeva ka. Ega ma tegelikult koguaeg töötagi, vahel on lihtsalt niisama mõnus ennast ekraani magusa valguse paistel soojendada. Paned näiteks silmad kinni ja mõtled, kas Barbadosel on juba päev.
Unistada ikka võib.
Kell on palju ja väljas on juba päris hämar, kustutan kabinetis tule. Lifti poole minnes möödun redelil kõõluvast töömehest, kes kangekaelselt proovib laes vahetada paar päeva tagasi purunenud elektripirni. Mõtlesingi, millal nad selle korda teevad.
Alla parklasse sõites näen läbi klaaspaneeli, et väljas on pime.
Küll on hea, et mina olen siin, valges.
Sõidan koju. Maa on päris pikk, aga mul ei hakka igav.
Koridori astudes klõpsab tuli särama.
Lukustan korteriukse, süütan esikus lambi ja lähen suure peegliga vannituppa.
Huvitav, kas Barbadosel on juba päev?
Jätan valguse põlema, siis ma ei ole üksi.
Siis lõi inimene valguse uuesti.
Nüüd on terve tuba valgust täis, nagu ka elutuba ja selle kõrval asuv magamistuba, isegi köök.
Rohkem tube pole.
Aga selle-eest on veel kempsu lae all pirn. Ning vannitoas põleb koguni kaks - üks kiirgab valgust suure peegli juures. Teine helendab seal nurgas, kus häda aetakse. Teate küll. See on igalpool nii.
Ahjaa, laualamp on. Sinna sisse keerasin ka pirni. Ja mõne seina peal on veel eraldi lamp, lugemise jaoks. Telekas elutoas helendab ise nii heledalt, et see oleks justkui hoopis üks isemoodi suur valguseallikas. Mõnikord on tuba pime, siis mängib teler nii nagu oleks tunneli lõpus valgus.
Kui varahommikul korteriuksest välja astun, hakkab koridoris silmapilkselt tuli särama ja nii kõigil kolmel korrusel. Nagu oleks mind, kurivaim, öö läbi oodanud. Vahel viskan veel omaette vimkat, et valgus saagu ja...Noh, edasi taipate juba ise. Aga igatahes, kui ma majauksest välja saan, istun autosse, panen tuled põlema ning sõidan ühest pimedast linnaotsast teise. Tööle. Maa on päris pikk, aga mul ei hakka igav. Armatuurlaud helendab nii ilusasti ja raadio on mulle seltsiks.
Poole tunniga jõuan kõrge ehitiseni, see särab nagu jõulukuusk ja ma olen alati mõelnud, et kui keegi seda kõike kosmosest vaataks, siis see paistaks küll vist ühe väikese tähekesena keset pilkast vastikut pimedust. Liftiga maa-alusest parklast üles sõites näen läbi klaaspaneeli, et väljas on ikka veel pime.
Küll on ikka paganama hea, et mina olen siin, valges.
Arvuti valgustab mu päeva ka. Ega ma tegelikult koguaeg töötagi, vahel on lihtsalt niisama mõnus ennast ekraani magusa valguse paistel soojendada. Paned näiteks silmad kinni ja mõtled, kas Barbadosel on juba päev.
Unistada ikka võib.
Kell on palju ja väljas on juba päris hämar, kustutan kabinetis tule. Lifti poole minnes möödun redelil kõõluvast töömehest, kes kangekaelselt proovib laes vahetada paar päeva tagasi purunenud elektripirni. Mõtlesingi, millal nad selle korda teevad.
Alla parklasse sõites näen läbi klaaspaneeli, et väljas on pime.
Küll on hea, et mina olen siin, valges.
Sõidan koju. Maa on päris pikk, aga mul ei hakka igav.
Koridori astudes klõpsab tuli särama.
Lukustan korteriukse, süütan esikus lambi ja lähen suure peegliga vannituppa.
Huvitav, kas Barbadosel on juba päev?
Jätan valguse põlema, siis ma ei ole üksi.
Tellimine:
Postitused (Atom)
