Valgustatud purgis

Kui jumal lõi taeva ja maa, siis oli maa tühi ja paljas. Siis lõi jumal valguse ja nägi, et valgus on hea.
Siis lõi inimene valguse uuesti.
Nüüd on terve tuba valgust täis, nagu ka elutuba ja selle kõrval asuv magamistuba, isegi köök.
Rohkem tube pole.
Aga selle-eest on veel kempsu lae all pirn. Ning vannitoas põleb koguni kaks - üks kiirgab valgust suure peegli juures. Teine helendab seal nurgas, kus häda aetakse. Teate küll. See on igalpool nii.
Ahjaa, laualamp on. Sinna sisse keerasin ka pirni. Ja mõne seina peal on veel eraldi lamp, lugemise jaoks. Telekas elutoas helendab ise nii heledalt, et see oleks justkui hoopis üks isemoodi suur valguseallikas. Mõnikord on tuba pime, siis mängib teler nii nagu oleks tunneli lõpus valgus.
Kui varahommikul korteriuksest välja astun, hakkab koridoris silmapilkselt tuli särama ja nii kõigil kolmel korrusel. Nagu oleks mind, kurivaim, öö läbi oodanud. Vahel viskan veel omaette vimkat, et valgus saagu ja...Noh, edasi taipate juba ise. Aga igatahes, kui ma majauksest välja saan, istun autosse, panen tuled põlema ning sõidan ühest pimedast linnaotsast teise. Tööle. Maa on päris pikk, aga mul ei hakka igav. Armatuurlaud helendab nii ilusasti ja raadio on mulle seltsiks.
Poole tunniga jõuan kõrge ehitiseni, see särab nagu jõulukuusk ja ma olen alati mõelnud, et kui keegi seda kõike kosmosest vaataks, siis see paistaks küll vist ühe väikese tähekesena keset pilkast vastikut pimedust. Liftiga maa-alusest parklast üles sõites näen läbi klaaspaneeli, et väljas on ikka veel pime.
Küll on ikka paganama hea, et mina olen siin, valges.
Arvuti valgustab mu päeva ka. Ega ma tegelikult koguaeg töötagi, vahel on lihtsalt niisama mõnus ennast ekraani magusa valguse paistel soojendada. Paned näiteks silmad kinni ja mõtled, kas Barbadosel on juba päev.
Unistada ikka võib.
Kell on palju ja väljas on juba päris hämar, kustutan kabinetis tule. Lifti poole minnes möödun redelil kõõluvast töömehest, kes kangekaelselt proovib laes vahetada paar päeva tagasi purunenud elektripirni. Mõtlesingi, millal nad selle korda teevad.
Alla parklasse sõites näen läbi klaaspaneeli, et väljas on pime.
Küll on hea, et mina olen siin, valges.
Sõidan koju. Maa on päris pikk, aga mul ei hakka igav.
Koridori astudes klõpsab tuli särama.
Lukustan korteriukse, süütan esikus lambi ja lähen suure peegliga vannituppa.
Huvitav, kas Barbadosel on juba päev?
Jätan valguse põlema, siis ma ei ole üksi.