Võimalik, et mõned inimesed on patoloogiliselt halvad.
Ei saa lihtsalt nende vastu.
Inimesed justkui lihast ja luust veritsev pisargaas.
Püüad vaid käed kaitseks silmile tõsta, et pisike, tihti salaja öö varjus püksi pissiv poiss sinu - ja iga mehe, kui mehine mees ta elus ka poleks -
sees nutma ei puhkeks.
Vastasel korral täheldavad kaaskodanikud emotsionaalse idiootsuse süvenemist.
Ja siis naerdakse sinu üle juba papist linna pikkadel hallidel tänavatel, bussipeatustes ja sügisalleel; avalikes käimlates või nende ees. Ja roosidega koduaias, mis sellel aastal on üpris roositu.
Seda küll ei tahaks. Enne loovutaks mõne käe või jala.
Puhtam õnn, kui saaks ise valida, mis ja millise.
Kes küll suudaks pisargaasi-inimest oodata?
Kes küll suudaks teda alati märgata?
Enne, kui ta koputab su rahu-uksele kuratliku metallkoputiga.
Kihvad laiali ja jalad ees, nagu talle ikka meeldib tulla
