Hirmad asjad juhtuvad meie tänaval jaanuari hommikul.
Valvejoodikust tädi vahib vesisel pilgul välja Jahu 4 kolletunud puumaja esimese korruse nurgatoa aknast ja möirgab jämeda häälega "Andres! Andres!", aga Andrest polnud kuskil.
Andrest pole kunagi, kui teda vaja on.
Venelanna jalutab väljas koeraga, kel silmad nagu Marty Feldmanil. Koeraga, kellele ta on meisterdanud tumelilla kombinesooni, sest too on lühikarvaline ja ilma selleta hakkab külm, aga mis muudab ta liiga kitsasse kilesse surutud sardelliks. Koera pilk on kostüümiga otseses seoses.
Koer tahab sittuda meie maja ette, aga tädi ei luba. Koer teeb ikka seda, mida tädi ei luba. Sest naine ei mõista, et liiga kitsas kile ei hoia kinni midagi.
Jahu 6 vabrikus räägib magusatehase kondiiter telefoniga. Räägib aeglaselt, aeg-ajalt pead ühelt õlalt teisele kaarutades. Tal ei ole kiire, kuigi kuhjunud marmelaad konveieri otsas kipub lindilt maha kukkuma. Ülemused ei näe, ostjad ei hooli. Tema tahab õnnelik olla. Telefoniga rääkimine on vahend, kuidas täna hommikul õnneni jõuda, sest õnn on seal - magusavabriku roheliste väravatest taga. Vajalik inimene on väravate taga.
Aga tema hääl on siin sees.
Ja nii igal hommikul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar