Sellised päevad. Nagu sinu päev täna.

Nõme

2008-11-14T20:56:00.002+02:00

Muusikalid on nõmedad.
Eriti nõme aga "Nii on meil moes".
Sihuke muusika, et
Trat-tat-taa.
"Kohe-kohe hakkan steppima".
No sorri, ei neela alla.
Ainuke step, mida talun on Fred Astaire`s.
Homod mängivad hetero-mehi.
Väänutavad higiseid kehi,
kuigi naised on täitsa kuivad.
Jaa,
naised teavad ka,
et see asi pole päris õige.
Aga raha on vaja.
Mõistan.
Majandussurutis.

Noorus on ilus aeg

2008-11-08T21:45:00.003+02:00

Saad koos sõbraga klubis fotograafile poseerida keel suust väljas ja kaelakuti ning keegi ei arva et sa oled nõme välja arvatud need kes tol päeval selles klubis ei käinud kuigi minul isiklikult on siiski kummaline tunne et neil viimastel arvajatel on õigus sest sa oled seda enne teinud juba mitu korda ma mõtlen poseerinud nii et oled sõbraga kaelakuti ja keel suust väljas ainult et konks on selles et sinu sõbrad on igakord erinevad aga sina oled nagu mingi kuradima potilill või vahakuju või püsiväärtus seal klubis igakord kohal ja ma tõesti leian et see on ikka kuradi piinlik kuidas fotograaf sind koguaeg üles leiab sest see tähendab et inimesed ei naera enam sinuga koos vaid sinu üle ja sa oled muundunud inimesest mingi urka maskotiks kes on paraku populaarsem kui puuris tantsivad tüdrukud ja sa ei võta end selle jaoks isegi alasti ja olgem ausad kui sa seda teeksid oleks see piisavalt rõve vaatepilt aga selles mõttes et ma ei õpeta sind noorus on ilus aeg juu.

Living among the trees

2008-08-12T00:43:00.003+03:00

I was living among the trees,
when I was a kid.

I was a bloodthirsty beast.
Even the priest
refused to convert me.
He said I was too empty.

I was living among the trees.
Ran on my hands & knees.

"Please" was not known to me,
Neither was "we".

Is this laiff?

2008-07-30T00:53:00.003+03:00

Saagim läheks Lassiga meelsasti karvupidi kokku
Bedwettersi Joosep ei taha, et naiste rinnad oleksid karvased.

Lea Liitmaa tegi klubiloo,
kuid Evelyn unistab duetist Mikk Saarega.

Sean Kingston küttis Pärnus naised kuumaks,
kui Kristjan Thor Vähi tiirutas mööda Pärnu ööklubisid.

Busta Rhymes heidab Amy Winehouse`ile silma,
Eva Mendes heidab riided seljast. Calvin Kleinile.

Samal ajal:
kasvatas pensionär Hollandis enda teadmata kanepit;
sulgpallitreener Hiinas kukkus reketi ajju;
naine Rumeenias sünnitas 18. lapse;
vägistajad Keenias vägistasid meditsiinitöötajad;
inglanna lasti maha oma pulmareisil

kes sai üle

2008-04-19T00:21:00.005+03:00

"See võib juhtuda ükskõik kellega."
Kõik korrutavad seda. Koguaeg.
"Saad sellest üle."
Ma loodan et.

Aga mina pole seekord tähtis.
Kellega juhtus?
Kes veel sai üle?
Mitu korda üle saadi?
Aga alla?
Kui saadi alla, oli lõpp?
Ainult see huvitab mind.

Aga vastuseid ei tule.
Mina ei tea näiteks kedagi.

Protest

2008-04-07T00:15:00.002+03:00

Hea Härra, ehk te saate aidata viie krooniga?
No tõesti, hädasti on vaja.
Lihtsalt noh...väga halb on olla.
Ka suitsust ei ütleks ära.
Kaks või? Kohe nii helde...
Tead, ütlen sulle ausalt: olen viimased kaks nädalat ainult joonud.
Tsüklis olen jah, nagu öeldakse. Loodan, et läheb varsti mööda, aga elu on praegu väga sitt. Sitt mis sitt, noh!
Kõik räägivad, et tööpuudust ei ole ja tööpuudust ei ole. Aga kes mind tööle võtab, ah?! Kurat, mind ei taha keegi.
Muidu ma olin enne ehitaja, Pirital ehitasin teid. Nüüd olen teise grupi invaliid, isegi paberid anti ettenäitamiseks. Ma võin sulle näidata, kui tahad.
Mulle kukkus kakssada tonni peale. Kahesaja tonniga lasti üle. Olin veel tükk aega haiglas pärast seda, sest ei saanud jalgu liigutada. Närvid keerati ka persse ja need on siiamaani seal.
Aga kurat, seda ma sulle ütlen, et joodik ma ei ole. See on minu protest Eesti Vabariigi vastu. Viin ennast põhja, küll nemad siis veel näevad, mis mees ma selline olen.

Ainuke viga on selles, et viha ei jaguks justkui enam...

Munnid

2008-04-02T00:36:00.004+03:00

Raisad peab tõmbama maha redeli esimeselt astmelt.
Munad pihku ning redelilt maha! Ja kõvasti pigistada.
Küll siis süda ja mõistus järgi tulevad.

On ikka raisad. Noored ja rohelised raisad.

Kingapael viis eksistentsiaalse küsimuseni

2008-03-20T01:01:00.004+02:00

Kui kummardusin täna õhtul töölt koju tulles kingapaelu siduma, tabasin end mõtisklemast, mitmendat korda seda juba tänasel päeval teen. Mitu aastat olen seda üldse elus teinud?
Kui jõudsin arusaamiseni, et olen täna paelu sidunud viis korda ning nii viimased 17 aastat oma elust, tekkis mul veel üks küsimus.

Kui ma ei suuda pärast 31 025ndat katset ikka veel korralikult paelu siduda, kas on siis ilmas jäänud üldse veel asju, mida võiksin osata?

Või peaksin äkki sandaalid muretsema?

Nüüd ma tean

2008-02-19T23:51:00.004+02:00

Nüüd ma tean,
Tavaline mees siin maailmas ei võida.
Ja kui, siis on see Phyrrose võit.

Admiral (prlg)

2008-01-14T23:13:00.000+02:00

Admiral.
Olete end kunagi vaadanud? Ei, ma mõtlen - vaadanud tõsiselt? Pilku pööramata, otse silmadesse. Vaadanud peeglilt või aknaklaasilt või jõevee virvenduselt vastu vahtivat pilti? See on hirmutav. See on kohutav. See hirmutab.
Sekundi murdosa möödudes tunnete külmavärinaid. Mööda selgroogu ja jalaluid jõuavad need vasaku suure varbani, mis hakkab erutusest võbelema. See ei ole hea, see ei ole halb.
Tunnete kananahka käsivartel, ihukarvade aeglast tõusu, pööritamist sisemuses. Tahate oksendada. Kõhus keerab ja mõtlete - jah, tõepoolest näib esimene alkoholiga vürtsitatud klassiõhtu järgne hommik selle kõrval kui vanaema-vanaisa seltsis veedetud sünnipäevapidu.
Mäletate? Saite siis viieaastaseks.
Täielik ja absoluutne tühjus, jäljetu kadumine maailmast, maa alla vajumine, astumine tuumale, mis põletab. Pime midagi. Vana ja viltunud kest.
Labaseim tühjus.
Just nii juhtus minuga rongis Eikuhugi, kui märkasin neid puhtaks voolanud silmi vaguni aknaklaasil. Silmi, mis ütlesid, et kõik on juba kadunud. Ja ometi ütlevad inimesed, et lootus on viimane, mis kaob.
See on kõige suurem vale.

There will be blood

2008-01-13T21:05:00.000+02:00

Are you an angry man?
Are you envious?
Do you get envious?
I have a competition in me. I want no one else to succeed. I hate most people. there are times, when I look at people and see nothing worth liking. Built up my hatreds over the years, little by little and...I see the worst in people. I don`t need to look past seeing them to get all I need. I wanna earn enough money to get away from everyone.
I can`t keep doing this on my own. With these...people.

Daniel Plainview

Mõrvad meie igapäevaelus

2008-01-04T01:03:00.000+02:00

Hirmad asjad juhtuvad meie tänaval jaanuari hommikul.
Valvejoodikust tädi vahib vesisel pilgul välja Jahu 4 kolletunud puumaja esimese korruse nurgatoa aknast ja möirgab jämeda häälega "Andres! Andres!", aga Andrest polnud kuskil.
Andrest pole kunagi, kui teda vaja on.
Venelanna jalutab väljas koeraga, kel silmad nagu Marty Feldmanil. Koeraga, kellele ta on meisterdanud tumelilla kombinesooni, sest too on lühikarvaline ja ilma selleta hakkab külm, aga mis muudab ta liiga kitsasse kilesse surutud sardelliks. Koera pilk on kostüümiga otseses seoses.
Koer tahab sittuda meie maja ette, aga tädi ei luba. Koer teeb ikka seda, mida tädi ei luba. Sest naine ei mõista, et liiga kitsas kile ei hoia kinni midagi.
Jahu 6 vabrikus räägib magusatehase kondiiter telefoniga. Räägib aeglaselt, aeg-ajalt pead ühelt õlalt teisele kaarutades. Tal ei ole kiire, kuigi kuhjunud marmelaad konveieri otsas kipub lindilt maha kukkuma. Ülemused ei näe, ostjad ei hooli. Tema tahab õnnelik olla. Telefoniga rääkimine on vahend, kuidas täna hommikul õnneni jõuda, sest õnn on seal - magusavabriku roheliste väravatest taga. Vajalik inimene on väravate taga.
Aga tema hääl on siin sees.

Ja nii igal hommikul.

Minu kõige sagedasem koll

2007-12-19T21:51:00.000+02:00

Üksildus!
Oled see jälle sina?
Minu kõige sagedasem koll.
Tõmbad jalge alt mul laualina,
Virutad lahtise käega vastu nina,
Kui selili olen.
Kustutad tule,
Kiunuvalt ukse suled.
Suled silmadki,
et oleks pilkavalt pime.
Nii keegi ei näe ega tule.
Nüüd on vaid sina ja mina.
Kuni lõpuni.

Punane kleit

2007-12-10T23:07:00.000+02:00

On päevi,
kus oled keskmine
ja keskmine on kõik sinus.
Oled nähtamatu,
Istud rongis
või trammis.

Ning on päevi,
kui paned selga oma punase kleidi.
Neid kleite on vaid üks.
Ja sina oled selle kleidi sees.
Kaunis,
justkui oleks kõik juba kadunud.

Siis on minu kord olla keskmine.
Istun rongis või trammis.

There is more

2007-10-20T16:56:00.000+03:00

The bourgeois man, with nothing to loose.
Got thrown with fifty tons of steel
Got jumped by a hundred cocky elves.
Got drowned in the shallow mud
And now the life is so hard so hard…
That there`s nothing to tolerate in ourselves
Anymore, No more. But yet - there is more.

There is the bourgeois`s mans protest
And the tiny, but ultimate test
Of life
And living with it
Even, if there`s no more wit
And anything to hold on to
There`s still a home in you.
Even if the ferrys doing its last ride.
Departing of its century
And yourè the last on stride.
Yourè not in a hurry.
The time is no worry,
The clock isn`t spurring
Yourè not in a hurry.

Õnnetus

2007-10-15T00:45:00.000+03:00

Lugesin täna ajalehest, et Norras said surma kaks eestlast. Parvetades juhtus õnnetus.
Minu esimesel kainest mõistusest puhtal hetkel lootsin, et ehk oled ka üks neist, kellega juhtus Norras parvetades õnnetus - siis oleksin saanud tunda värsket sinust puudutatud tunnet.
Paraku ei ole 40 aastat sinu vanus, kallis.

The Great Depression (of the bee)

2007-10-11T22:58:00.000+03:00

The great depression.
Gauntlet.

This is the end of me,
The frustating bee.

At first,
there were flickerings and fluckerings,
quiverings and shiverings and tremblings.

And unjustified luck in the bees nest.
Times of reckless happiness,
I thought it was a bless.
Hasty, yes.
Even for a bee.

So now I just wait
for the limbs to show me the sign.
Ironic, I became the bait of a bee.
Still there won`t be noone to dine -
This Voracious deed was done by me.

My chocolate day

2007-10-07T23:04:00.000+03:00

It was only yesterday. My chocolate day,
And yet it`s moving further away
from the way I remember it.
Even the bright and shivering bit.
Away-away go my chocolate day.

It was not brownish nor was it white.
Embrace of invisible tones, but just right.
It was unexpected as it was mellow,
Comprising the dulcet of freedom bellow.
My chocolate day, now turning to clay.

It was the breakdown of normal.
The end of dilettante and formal.
Tearing without the tears
of a little mans wildest scares.
My chocolate day, so unlike today.

Milda on surnud

2007-10-04T00:22:00.000+03:00

Teretavad naabrid teiselpool aedu surevad, nagu nende teregi selle sama päeva täpsel tunnil, kui see lõpuks öeldud sai - kiirelt ja valutult. Kohus kaelast ära ja sinilind paberlehe ruudukese sees.
Ega keegi ei mäleta, millal täpselt Milda suri. Ammu juba.
"Kas siis ei teadnudki?"
"Ei teadnud."
Milda maja igatahes lammutatakse. Sinna, kus enne oli kartulipõld, kerkib nüüd garaaž. Viimati aastal 91`kainet päeva näinud, alatasa kaklevate Engelmannide onn sääl kõrval on juba mitu aastat lammutatud. Kas Engelmannid on veel elus? Joodikuid pidavat vanajumal hoidma kui enese silmatera. Sellepärast nad alevi tsentrumile lähemale kolisidki. "Moskvasse Moskvasse, vat seal käib tõeline elu!" Suure lauluga minnes jätsid veel värava meelega lahti, et Milda kass pulma tõttaks.

Nüüd on Milda koos kassiga kadunud.

Pisargaas

2007-09-28T00:11:00.000+03:00

Võimalik, et mõned inimesed on patoloogiliselt halvad.
Ei saa lihtsalt nende vastu.
Inimesed justkui lihast ja luust veritsev pisargaas.
Püüad vaid käed kaitseks silmile tõsta, et pisike, tihti salaja öö varjus püksi pissiv poiss sinu - ja iga mehe, kui mehine mees ta elus ka poleks -
sees nutma ei puhkeks.
Vastasel korral täheldavad kaaskodanikud emotsionaalse idiootsuse süvenemist.
Ja siis naerdakse sinu üle juba papist linna pikkadel hallidel tänavatel, bussipeatustes ja sügisalleel; avalikes käimlates või nende ees. Ja roosidega koduaias, mis sellel aastal on üpris roositu.

Seda küll ei tahaks. Enne loovutaks mõne käe või jala.
Puhtam õnn, kui saaks ise valida, mis ja millise.

Kes küll suudaks pisargaasi-inimest oodata?
Kes küll suudaks teda alati märgata?
Enne, kui ta koputab su rahu-uksele kuratliku metallkoputiga.
Kihvad laiali ja jalad ees, nagu talle ikka meeldib tulla

Jõulud on läbi

2007-08-01T13:40:00.001+03:00

Jõulud on läbi
Lõhnakuusk autos veedab oma viimaseid tunde
tagaistmel tukkuva kõrvutu jänkuga.
Jäänud vaid kibedus, tohutu häbi.

Ja muidugi too märg laip pakiruumis.
Jalad kangestunud rätsepistesse
Justkui viimast korda palvetaval mungal
Jakobiini kloostris Ararati jalamil.

Kuid tema oli viimane juba ammu.

Sest jõulud on läbi.
Justnagu sinagi ses mustas autos
kalgi mõranenud taeva all
Jah, sinulgi on häbi.
Sulgi on märg ja pisarad.

Muttidest

2007-07-30T16:16:00.000+03:00

Mihkel Mutt-mutiste,
Kordas vanamutike bussis.
Mihkel, mutt, mutiste.
Ja peale seda rääkis ta saiast.

"Mina enam saia ei söö.
Ning üldse on elu hulluks läinud
Noored on ülbed.
Ja bussijuhid kihutavad ja on ülbed.
Ning inimesed on hullumeelsed,
Olin minagi."
Nii rääkis vanamutike bussis.
Ja pärast veel kartis,
et sai teeb ta paksuks.
"Oo Mihkel Mutt, mutiste."
Vankumatul pedagoogi toonil.

Aja lahkumine

2007-07-11T17:50:00.000+03:00

Ma ei oska, kui sa ei tule mu kõrvale
Kitarri viimane keel on E
See mängib juba mitut aega
Sa ei ütle head aega.
Astud vaid laevale ja sõidad
Eemale. Minust.
Mõistad?
Nii kujutan sind ette
juba aasta, kaks, kolm
See on nagu sete
rohtja mere põhjas.
Surnud vanaisa kirstu
kattev tolm.
Hallid sätitud juuksed
mängimas tuule käes.
Ei kostu ahastused, nuuksed
Sus jõud on suurem
kui keisri väes.
Mina jään siia
kaldale. Madalale maale. Alale
Ei lehvita. Ei näita ega kogele.

Otsimas õnnelikke asju

2007-07-11T17:41:00.000+03:00

Müller imes filtrini tõmmatud sigaretist viimase mahvi ja viskas siis koni hooletult sopaloiku oma peegelpildi sisse, nii et tema suured plastikraamid musta vee peal võbelema hakkasid.
Kell näitas südaööd.
Muidugi oli ta võtnud ja mõne arvates ehk liigagi palju. Aga kindlasti mitte nii palju kui Varblane tema kõrval, kes oli end hullust tundest tingituna trepinurka kägarasse tõmmanud, ise ühtaegu värisedes ning pomisedes midagi oma tuustisesse habemesse.
Varblasel oli kuradima külm, pöidlapaksused prilliklaasid kippusid uduseks . Ta ei olnud maailma kõige meeldivam inimene. Kaine peaga Varblane arvanuks mõistagi teisiti.
Kõik oli olnud ju hästi. Või noh, vähemalt asjaolusid arvestades. Tema polnud siia üldse tulla tahtnud. Tema oleks parema meelega Mülleri ahjuküttega kodus soojal diivanil edasi lesinud , pudelist viina joonud ja rääkinud lugusid Bob Dylanist ning sellest, kuidas ta üheksakümnendate keskel räuskamise pärast Tartu Kirjanike Majast välja visati.
”Got nothing for you, I had nothing before. Don't even have anything for myself anymore.”
Oeh. Bobist oleks võinud lugusid rääkida igavese pimeduse saabumiseni.
Aga Mülleril ei olnud jutukuulamise tuju. Möödunud tundidel mängis Müller toanurgas kuivetuval vanal klaveril melanhoolseid viisijupikesi ja mõtles isale. Mida tühjemaks läksid nurgatagusest ostetud pudelid, seda kurvemaks muutusid lood. Ja nagu ikka elus, ei jäänud Mülleri kurb mõte üksi, vaid sellele kogunes tema vanas kiilakas peanupus veel teisigi.
Isa surm.
Suugi lõpp.
Raha puudus ja hullumaja.
Kogu see joomise, segase klaverimängu ja kurbade mõtete kompott käivitas Mülleri peas ühe isemoodi ahelreaktsiooni, mis tegi elule viis ringi peale ja sundis teda pärast üüratult pikka kandvat pausi toolilt püsti tõusma.

See tähendab, et me läheme nüüd kaardimoori juurde.

Täpselt nii kuulis Varblane Müllerit ütlevat. Ja kuigi tema, lihtne Varblane ei väljendanud oma entusiasmi just üle ääre voolavate emotsioonidega, sai ta sõbra murest aru. Miks just kaardimoori juurde, see Varblast ei huvitanud. Kui on vaja minna, siis on vaja minna. Mõistagi.
Ei saa öelda, et Varblane poleks tund aega hiljem oma otsust kahetsenud. Õues sajas ning jokkis peaga kõndimine Miili Elga juurde Kullerkupu tänavale polnud mingi niisama tilulilu jalutuskäik, vaid märg topelttrajektooriga ettevõtmine.
Müller lõpetas sigareti, togis pahura Varblase jalaga nurgast püsti, sihtis seejärel hoolikalt uksekella nuppu ning vajutas sellele lõpuks kogu oma ürgmeheliku jõu riismetega.
Elga kuulis juba mõnda aega läbi une, et ukse taga käib jõuetu krabistamine, kuid ärevalt pinisev uksekell ehmatas teda siiski. Seevastu karuselt norskav Johannes tema kõrval ei keeranud isegi teist külge.
Elga ajas kirju öösärgi peale selga oma takuse hommikumantli, haaras nurgast ahjuroobi ning tatsus tumepunaste susside välkudes ukse juurde. Ukseaknast vaatas vastu kurbade siniste silmadega mees, kelle niiske kiilakas pea läikis valguse käes nagu melon. Ja siis oli seal veel teine, selline lühike lohaka habemega mees, tema silmad paistsid läbi paksude prilliklaaside olevat lausa tragikoomilises proportsioonis ülejäänud kehasuurusega.
Selliste silmadega mehed on ohuta, mõtles Elga endamisi. Ja tegi ukse lahti.

Ma olen peaaegu võõras. Palun ennusta mulle. Meile kõigile on antud see, mis meile on antud. Aga ma ei ole rahul, ma olen mahajäetud. Ma ei leia oma hinge üles, ta nutab ja see on kohutav traagika. Tahaksin teada, kust ma peaksin otsima õnne. Kuulsin, et sa ennustad ainult õnnelike asju.

Elga vaatas kõigepealt Johannese äratallutud roose aias ning süüvis siis sügavale Mülleri silmadesse, mis kõikusid nutu ja viha piiril justkui äraaetud koeral.

Ta võttis endast peajagu pikema Mülleri käe kõrvale ja tõi majja. Varblane, kellel tikkusid silmad vägisi kinni , komberdas automaatrežiimis nende järel. Elga juhatas Mülleri oma ennustamise tuppa, pani Varblase Johannesse kabinetti pingile istuma ja läks ise tagasi Mülleri juurde, sulgedes tasaselt ukse enda järel .

Varblane, kelle süvenev tüdimus ja ajukäärude vahel tasaselt kumav pohmell hakkasid temas süvendama pohhuistlikku mentaliteeti kõige ümbritseva vastu, heitis ruudulise mantli seljast ja pani kabinetis väriseva käega põlema oma eelviimase sigareti. Seejärel köitis tema pilku Johannese raamaturiiul, seal laiuv kirjandus sisaldas jutte vist küll kõikidest maailma roosidest ja mesilastest.
Nii ootas Varblane tunni, kaks ja kolmanda sinna otsa. Luges alguses mesilastest, siis roosidest. Ja pärast seda jälle mesilastest. Kui ära väsis, süütas kaminas lõkke, lisas puid ja vaatas, kas Müller juba tuleb.
Kui suur seinakell lõi öö kolmandat tundi, avanes kabineti uks ja sisse astus Müller. Nii kainet Müllerit polnud Varblane oma elus veel näinud. Istus pingile Varblase kõrvale ja vaatas sügavalt leekidesse.
Müller, kus sa nii pikalt olid. Ma olen sind mitu tundi oodanud.
Vaikus.
Mis sa teada said?
Kas oled nüüd õnnelikum?
Kuid peale vanainimese rahulike sisse-välja ohkamise oli Müller jäägitult tasa ning jälgis rahulikul pilgul kaminas mänglevat lõket. Lõpuks jäi Varblanegi vaikseks, viskas paar halgu tulle juurde ja asus siis usinalt nina nokkima.

Valgustatud purgis

2007-07-11T17:05:00.001+03:00

Kui jumal lõi taeva ja maa, siis oli maa tühi ja paljas. Siis lõi jumal valguse ja nägi, et valgus on hea.
Siis lõi inimene valguse uuesti.
Nüüd on terve tuba valgust täis, nagu ka elutuba ja selle kõrval asuv magamistuba, isegi köök.
Rohkem tube pole.
Aga selle-eest on veel kempsu lae all pirn. Ning vannitoas põleb koguni kaks - üks kiirgab valgust suure peegli juures. Teine helendab seal nurgas, kus häda aetakse. Teate küll. See on igalpool nii.
Ahjaa, laualamp on. Sinna sisse keerasin ka pirni. Ja mõne seina peal on veel eraldi lamp, lugemise jaoks. Telekas elutoas helendab ise nii heledalt, et see oleks justkui hoopis üks isemoodi suur valguseallikas. Mõnikord on tuba pime, siis mängib teler nii nagu oleks tunneli lõpus valgus.
Kui varahommikul korteriuksest välja astun, hakkab koridoris silmapilkselt tuli särama ja nii kõigil kolmel korrusel. Nagu oleks mind, kurivaim, öö läbi oodanud. Vahel viskan veel omaette vimkat, et valgus saagu ja...Noh, edasi taipate juba ise. Aga igatahes, kui ma majauksest välja saan, istun autosse, panen tuled põlema ning sõidan ühest pimedast linnaotsast teise. Tööle. Maa on päris pikk, aga mul ei hakka igav. Armatuurlaud helendab nii ilusasti ja raadio on mulle seltsiks.
Poole tunniga jõuan kõrge ehitiseni, see särab nagu jõulukuusk ja ma olen alati mõelnud, et kui keegi seda kõike kosmosest vaataks, siis see paistaks küll vist ühe väikese tähekesena keset pilkast vastikut pimedust. Liftiga maa-alusest parklast üles sõites näen läbi klaaspaneeli, et väljas on ikka veel pime.
Küll on ikka paganama hea, et mina olen siin, valges.
Arvuti valgustab mu päeva ka. Ega ma tegelikult koguaeg töötagi, vahel on lihtsalt niisama mõnus ennast ekraani magusa valguse paistel soojendada. Paned näiteks silmad kinni ja mõtled, kas Barbadosel on juba päev.
Unistada ikka võib.
Kell on palju ja väljas on juba päris hämar, kustutan kabinetis tule. Lifti poole minnes möödun redelil kõõluvast töömehest, kes kangekaelselt proovib laes vahetada paar päeva tagasi purunenud elektripirni. Mõtlesingi, millal nad selle korda teevad.
Alla parklasse sõites näen läbi klaaspaneeli, et väljas on pime.
Küll on hea, et mina olen siin, valges.
Sõidan koju. Maa on päris pikk, aga mul ei hakka igav.
Koridori astudes klõpsab tuli särama.
Lukustan korteriukse, süütan esikus lambi ja lähen suure peegliga vannituppa.
Huvitav, kas Barbadosel on juba päev?
Jätan valguse põlema, siis ma ei ole üksi.